Eestlase 7 ajaveetmise harjumust (enne koroonat)

Teenusarendus

Teenusepakkujad saavad tarbijate tagasisidet teenuste arenduses arvesse võtta ja tuua turule selliseid teenuseid, mille vastu suurem huvi ehk mis vastavad vajadustele ja seetõttu kõnetavad. Lisaks turunduslik dialoog: räägi mulle (tarbijale) olulisest, mul ei ole aega kõike kuulata – elu vajab elamist ja kiire on kogu aeg.

Tellija soovis sel korral jääda anonüümseks, mistõttu ei saa me siinjuures välja tuua töö fookust. Küll aga saame rääkida ühe uuringu tulemustest üldiselt. Antud kvalitatiivuuringu aluseks olid intervjuud eri vanuses (30-55a) tarbijatega – nii lastega pered, vallalised, kooselus, abielus, ettevõtjad, palgatöölised, linnast ja maalt – kõike jagus.  Toome siinkohal välja mustrid, mis uuringust avaldusid ja meid eestlastena hetkel 2020 (enne koroonakriisi) iseloomustavad.

7 tegurit, mis kujundavad harjumused:

1. Piiratud aeg

Oleme oma aja tihedalt ära planeerinud. Musterinimene käib tööl,toidupoes, paar korda nädalas trennis, on lastele taksojuht ning hoolitseb veel muude kohustuste eest. Jõuab õhtul väsinult koju ja tunneb, et võit on see, kui saab pere õhtusöögiks korraga laua taha kokku ning küsida, kuidas päev läks. Nädalast nädalasse. Nii märkab ta äkki, et pole sõpru ammu näinud ja algab kohtumise planeerimine.

Piiratud võib olla aeg ka kokku saades, eriti kui lastele on leitud lapsehoidja. Sel juhul on oluline, et elukaaslased saaksid end pisut tuulutada mugavalt – st pääseksid kiirelt ja lihtsalt kohale ligi ning väärtust kogu raha eest (nt lased ennast vahelduseks poputada).

2. Planeerimine

Ära on peaaegu kadunud spontaansus – mis-teed-tulen-korra-läbi-stiilis-kohtumised. Ühise aja leidmine on üks tõsine väljakutse sõpruskonnale. Kerkib rida küsimusi: kes orgunnib? Kellele mis päev sobib? Kus kohtuda? Keeruliseks läheb siis, kui sõpradel erinevas graafikus elud – ühel lapsed, teisel sporditurniirid, kolmandal öötöö, neljandal tööreisid välismaale… Paras pähkel see aja leidmine. Nutikamad on tekitanud traditsiooni – üle kuu, reede õhtul, tuleb kes saab.

3. Valikud

Üks vastajastest mõtiskles ja jõudis järeldusele, et hea küsimus, mis need valikud üldse on? Vähe on neid tegevusi peale söömise, et astud spontaanselt kuskile sisse ja teed – ikka pead aja kinni panema või oled mõnest tegevusest lihtsalt välja kasvanud, nt uisutamine või piljard.

Erinevad kokkusaamised, erinevad inimesed, erinevad tegevused. Näiteks paljudel ei klapi sõpradega filmimaitse, nii jääb ära ühine kinokülastus. Sööma peame kõik – sellega on lihtne. Keeruliseks läheb näiteks töökaaslastega, kus võib tekkida põlvkondade konflikt – nooremad tahavad välja minna reede õhtul, vanemad kollegid sel ajal üldse mitte. Enam. Kodus on palju mõnusam.

4. Vestlus

Kõik uuringus osalejad olid veendunud selles, et tegevus võib kokkusaades olla, aga ei pole nii oluline, sest tegelikult on fookus ikkagi sellele, kuidas teistel päriselt läheb. Peamine, et saaks omavahel rääkida, et oleks ruumi, ei kostaks teise laua jutt, muusika ei oleks liiga vali, keegi ei istuks seljas, ei tuleks ka teise laua toidulõhnad ning saaks ka natuke miljööd ja melu jälgida. “Üldse ei taha õhtu lõpuks häälepaelu põrandalt kokku korjata,” sõnastas üks vastajatest ühe kitsaskoha ära.

5. Söögikohad

Kõht vajab alati ja kõigil täitmist, seega kõige populaarsem koht ja tegevus on kohtuda söögikohas. Ajas on selgelt muutunud harjumused ja eelistused. Kui ca 10 aastat tagasi oli Patricku pubi parim variant, siis nüüd on söögikohtade valik läinud peenemaks, valikut on juurde tulnud, hipsterkohad laiutavad. Päris pubi peale enam ei mõelda. Miks? “Tunduvad ajast maha jäänuna. Pubisse võib minna välismaal, kus koha ajalugu ligi 100 aastat – traditsioonid teevad eriliseks. Meil ei ole sellist ajalugu, on vähe valgust, ei mõju ehedana. Samas tead, et söökidest saad pubist tugeva, tummise, rasvase toidu, mille järgi vahel võib lõuna ajal isu tekkida,” võtab üks vastajatest pubiteema kokku.

Üldiselt jagunevad inimesed ja vajadused kaheks:

• Gurmaanid, kes tahavad elamust – kas ise või teisele (elukaaslasele, välispartnerile) pakkuda. “Ma ei lähe sööma kuhugi Caesari salatit, vaid pigem kukeseene jäätist – midagi ebatavalist, mida kodus ei saa. Otsin elamusi, kogu aeg,” räägib 40-ndates naisterahvas.
• Toitujad, kes üleliia suurt tähelepanu toidule ei pööra, küll aga teenusele. Kui teenindus on aeglane, siis see läheb meelest ära, aga kui teenus on keeruline või halb, siis rohkem pole tagasi väga mõtet minna. Nt kui menüüs on eraldi kokteilid ja džinnid, aga džinnile toonikut lisada ei tea isegi teenindaja, on süsteem läbimõtlemata.

Mõlema sihtrühma jaoks on hipsterkohad kiire valik, kuid tõdetakse, et needki juba pigem mainstream ja hakkavad väsima. “Ei viitsi enam tabureti peal istuda,” tõdeb üks vastajatest. Aga kuna paremat valikut pole, siis käid ikka.

Söögikohtade puhul mängib rolli ka aeg – kas minna sööma hommikust, lõunat või õhtust. Mõne jaoks on parim aeg kohtumiseks hommik, sest väikese lapse kõrvalt õhtud on kinni. Vajadus on kuulda, kuidas teisel läheb ja iga kord ka uut kohta avastada. Palju aga neid kohti linnas on, mis pakuvad hommikusööki alates 8:00? Mitte väga palju.

6. (Lisa)väärtus

Ajal on meie jaoks järjest suurem väärtus ja tähendus – soov on saada mingit väärtust nii toidus, teeninduses kui kogu tervikus. Me oleme muutunud tarbijatena nõudlikumaks ja tihti teame, mida me enam EI taha. Näiteks:

• “Kinos on laste kisa, sahmerdamine, krabistamine, jutt, naer, põlved kuklas, mis rikub elamuse. Lapsi enam ei keelata… Lisaks miks pakutakse kinos nii kräppi toitu? Ma tahaks veini kõrvale ja näpu vahele väärikamat suupistet. Ehk kinos tahaks rohkem teatrit.”
• “Laste kõrvalt on luksus, mida vahel harva võib lubada – enda poputamine. Kui kinno minna, siis pilt ja heli on igal pool OK – ma ei tee dolbi 1 ja 5 vahet. Häirib aga kui keegi selja taga valel ajal naerab või niheleb. Samal ajal kinos poollamades ja toitu tellides tunned, et saad rohkem – sinu eest hoolitsetakse hästi, saad poputatud.”
• “Meelelahutus = mingi emotsioon. Mul on valikud kas vaatan ekraanilt midagi või teen ise (nt loen raamatut). Aga ma valin vaid parimat ja suvalisele ei anna isegi võimalust, tänu hinnangutele ja arvamusliidrite kommentaaridele.”
• “Söömiseks sobiva koha ikka leiad, aga edasi? Tahaks tantsida. Venusesse ka ei lähe – põrand kleebib, purjus soomlased.. 40+ tahab lõbutseda ja tantsida mõnusalt hommikuni.”
• “Laupäeviti on nelja-viie ajal kinos ainult lastefilmid – ükskõik millises kinos. Ma ei taha lörtsi ja pimedaga õhtul kinno minna – siis ma lähen juba sauna. Kui teaks, et nädalavahetuse päeval on valik suurte filme, käiks isegi spontaanselt kinos.”
• “Olen nii palju sõbrannadelt kuulnud, et tahetakse lapsed kinno viia, aga täpselt samal ajal endal ei ole midagi mõistlikku vaadata. Miks ei võiks olla teenus, kus lapsed lähevad ühte saali ja lapsevanemad samal ajal teise saali?”

Seltskonnad on avatud uuele ja kui tuntakse, et saadakse väärtust, pole raha probleem.

7. Asukoht, logistika

Kokkusaamisel ei ole vähetähtis logistika, mis peab kõigile osalistele mugav olema. Mõne jaoks tekitab Ülemiste keskuse peale mõtlemine juba ette külmavärinaid – kuhu ma pargin on põhiküsimus?

Teisel juhul tahaks maalt linna õhtut veetma minna ja nii, et saaks ka ise veini näiteks nautida. Tekib kohe piirang – aga kuidas me öösel koju saame? “Miks ei pakuta täisteenust, et ma teenusepakkujani üldse jõuaks ja täiselamuse saaksin? Nii mõnigi lööks kampa, kui takistust poleks,” räägib osaleja Saaremaalt.

Lühidalt: kõige suurem vajadus, mis uuringust ilmes, on päriselt sõpradega kohtumine ja kuulmine, kuidas neil päriselt läheb – seda ei asenda nutiseadmed. Ehk kui me saame aru, mida tarbijad taga ajavad, mis neid eemale peletab või mille põhjal otsuseid teevad, saame ettevõtetena pakkuda ka palju sobivamaid teenuseid. Ning nagu koroona on ilmekalt näidanud – meie harjumused on muutumises, aga vajadused (lähedastelt kuulda, kuidas päriselt läheb, toitumine, tants, nali jms) jäävad. On aeg hakata kliente kuulama.