Eakaton 2025 Pärnus
Pärnus toimus väga hea energiaga häcketon, kuhu olin palutud mentorina – korraldaja Pärnu Arenduskeskus ja hõbeKOBAR. EAKATON tõi kokku enam kui 60 osalejat ja 8 mentorit. Üheskoos otsiti loovaid ja praktilisi viise, kuidas parandada vanemaealiste igapäevaelu, tugevdada kogukondi ning soodustada põlvkondadevahelist koostööd.
Mis mind kõnetas?
1. Küsimus: kas me oskame vananeda?
Palju oli kohal vitaalseid vanemaealisi, kellest mõned ka just pensionile jäänud ja harjusid uue rolliga – sihtrühm erinevas vanuses, erinevate kogemustega. Kuna enne pole ju selles eas oldud, leiti, et natuke rohkem tuleb lihtsalt tähelepanu pöörata toitumisele ja liikumisele (nagu ma isegi!). Soov olla vajalik, anda edasi kogutud teadmisi, leida mõttekaaslasi, on põhilised inimlikud vajadused, mis avalduvad (ei ole ka mulle võõrad). Küsimus ongi, kuidas neid teenustesse integreerida, et see sihtrühm tunneks end hästi?
2. Küsimus: kas meil on selle staadiumi jaoks hea sõna?
Eakas, väärikas, vanemaealine, pensionär, 55+ (mitte 65+) jm – ükski nagu ei kõneta inimest ennast, sest ta ei oska selle rolliga veel suhestuda või on sõnal kehv kõla. Mõnele teisele sobib nii üks või teine. Natuke nagu enda ümberdefineerimise küsimus. Või kas on? Kas üldse peab sildistama? Miks mitte elunautija?
3. Digi vs inimene
Aimasin ette, et ettepakutud digilahenduste teema (Nutikad abilised ja robootika) toob kas väga vähe või väga palju huvilisi töörühma – tõi väga palju. Tehnoloogia abistab, mitte ei pärsi teenuste loomisel, nt tehisaru telekas, mitte telefonis või arvutis – see keegi, kes leiab aega vestelda, muredele lahendusi, aga ka head retseptid, raamatud ja sündmused lühikonnas. Küll aga on selge, et inimlik kontakt on üle kõige ning kogukondlik hoolimine lisab meie ellu vajaliku rõõmu.
Suurepärase töö tegid ära korraldaja Kristi Kuusmik-Orav, päevajuht Harald Lepisk, inspireerija Keiu Telve ja fotograaf Karoliine Aus, kelle pilte siin kasutatud.
